Kui vaid maja oskaks rääkida… Kuuvalgetel suveöödel, peale trahteri klientide lahkumist- kägisevad trepid ja naksuvad  laetalad, siis jutustab vana maja oma minevikust. Kui me vaid mõistaks. Küllap räägib ta oma sünnist mõisa kuivatina, hilisemast tööst koorejaama ja töökojana. Sellest kuidas tasapisi hoone lagunes, kuni kunagisest hiilgusest jäid alles ainult paksud müürid, siselangenud katus ja tühjad aknaaugud.

  Õnneks ärkas Kaali küla uuele elule. 1998 aastal algasid hoone restaureerimistööd ja juba aasta hiljem avati vanas väärikas majas Kaali Trahter. Tublid ehitusmehed püüdsid säilitada kõike vana ja väärtuslikku. Eelistati kohalikku traditsioonilist ehitusmaterjali.  Jämedad sirged kuusetalad hoiavad ülal esimese korruse lage. Dolomiidist, mis pärineb neljast erinevast Saaremaa kaevandusest, on tehtud karniisid, aknalauad, saali põrand ja palju muud.

Katus on haavalaastust, mis hoolimata oma haprusest kestab aastakümneid.

  Eriti ainulaadne on II korruse sepismööbel,  Saaremaa vanade osavate seppade meistritöö.

  Kui  majavaim selle suve kuuvalgetel öödel saarepuidust trepist alla liugleb, võib ta rahul olla, maja on hoitud, trahter on hea peremees.